Lendas üle käopesa?

one-flew-over-the-cuckoos-nest

Sissejuhatus

Kui Randall McMurphy 1975. a menufilmis “Lendas üle käopesa” vanglaelule vahelduse toomiseks vaimuhaigust teeskles ja psühhiaatriaosakonda viidi, ei oleks ta ilmselt osanud oma halvemaski unenäos uskuda, et asi lõpeb lobotoomiaga (lõikus ajus, mille tulemusena inimene ei suuda enam kunagi sihipäraselt tegutseda, vt all). Ja ilmselt on raske uskuda, et 21. sajandil Eesti Vabariigis võiks midagi sellist toimuda, kuid nagu järgnevast loost nähtub, võib see juhtuda meist igaühega, kes muutub piisavalt ebamugavaks süsteemile.

Tartu vangla kinnipeetavale, kes protestiks viis läbi näljastreiki, pandi (ilmselt pedagoogilistel kaalutlustel) alusetult diagnoosiks raske psüühikahäire, talle manustati tahtevastaselt tugevatoimelisi ravimeid, tal ei lastud oma advokaadiga kohtuda ning esimese ja teise astme kohus ei näinud selles kõiges mingit rikkumist. Otsus vaidlustati ja 19.veebruaril 2014. a tegi Riigikohus otsuse nr 3-2-1-155-13, kus leiti, et antud asjas on tõenäoliselt läbi viidud ravi inimese protestikäitumise tulemusena tekkinud konflikti tõttu ning ravi viidi läbi põhjendusel, et ta oli teistele ebameeldiv ja tülikas. Lisaks oli otsus märkimisväärne, kuna Riigikohus käsitles isiku kinnisesse asutusse paigutamise põhiseaduslikke aluseid ja juhtis seadusandja tähelepanu tõsistele puudujääkidele nii tahtevastast ravi puudutavas seadusandluses kui ka selle rakendamisel. Selles otsuses toodud järeldustest tuleneb, et tõepoolest on Eestis olukord, kus igaühe peal võib läbi viia tahtevastast psühhiaatrilist ravi kui defineerida erinevat arvamust mõttekäiguhäirena, mis vajab meditsiinilist sekkumist.

Järgnevalt juhin tähelepanu nimetatud otsuse punktidele, milles avalduvad psühhiaatrilise ravi määramisega seonduva süsteemi kitsaskohad ja ohud, mis halva stsenaariumi korral võivad meid kõiki puudutada. Käesolevas loos keskendun eelkõige juhtumi sisulist tausta puudutavale osale, mitte õiguslikele menetlusnormidele.

Kohtuasja lühikokkuvõte

  • Inimene oli vanglas kandmas aastast vabadusekaotust, vanglas viibides alustas inimene näljastreiki.

  • Näljastreigi jätkudes tekkis inimesel konflikt vanglaametnikega, kuna inimene soovis joogiks kraanivee asemel Värska vett. Konflikt muutus kriitliseks, mistõttu aprillis 2013. a otsustas vangla võtta kasutusele meetmed kinnipeetu mõjutamiseks ja näljastreigist loobumiseks.

  • Inimesega vestlesid vangla psühhiaatrid, mille tulemusel leiti, et inimese avaldused sisaldavad reaalsusega vastuolus olevaid kaebusi ja kahtlustusi. Leiti, et ta avaldab paranoilist luulu (vanglas kahjustatakse teda sihilikult, vangla sisekord ja töötajate tegevus on seadusega vastuolus) ja suurusluulu (tema tegu muudab kõigi teiste kinnipeetavate elu paremaks ja töötajaid karistatakse). Inimese teotahe on kõrgenenud ja kitsenenud enda ja kinnipeetavate õiguste eest võitlemisele nii sõnas, kirjas kui ka tegudes. Tema hinnang enda kehalisele ja vaimsele tervisele ei ole adekvaatne. Nende väitel inimene ei tee psühhiaatritega koostööd, tal puudub haiguskriitika ja ta keeldub ravimite võtmisest. Kuna inimene on keeldunud lubamast tutvuda tema kohta varem koostatud meditsiinidokumentatsiooniga, on diagnoosi panemine raskendatud, tegemist võib olla psühhootilise seisundiga ning inimene on iseendale ohtlik.

  • Vestluse tulemusel leiti, et inimesel on raske psüühikahäire, tema peal viidi läbi sundravi ja manustati talle tugevatoimelist skisofreeniaravimit (toimeaine haloperidool). Süstimisel füüsilist jõudu allutamiseks ei tarvitatud, kuid inimene vajas ravimi manustamiseks korduvat veenmist.

  • Riigikohus leidis hiljem, et tegelikult ei suutnud arstid psüühikahäiret diagnoosida ning ka kohtud ei tuvastanud seda ühelgi viisil.

  • Haloperidooli näol on tegemist tugeva skisofreenia ravimi ja esimese põlvkonna neuroleptikumiga, mida kasutatakse mõttekäigu häirete puhul. Ravimi infolehe kohaselt on ravim mõeldud kasutamiseks kroonilise psühhoosiga patsientidele, kes vajavad pikaaegset parenteraalset antipsühhootilist ravi. Ravimil on väga tugevaid kõrvaltoimeid krampidest, psühhootiliste sümptomite süvenemisest kuni selgitamata põhjusega surmajuhtumiteni.

  • Vangla pöördus kohtusse raviks loa saamiseks ja samaaegselt alustas sundraviga.

  • Inimene ei nõustunud psühhiaatrilise ravi määramisega ja esitas kohtule vastuväited. Ta oli hakanud sööma, eitas enesetapumõtteid, Värska vett vajas seetõttu, et kraanivesi oli hägune ja joogiks kõlbmatu. Inimesel ei ole psüühikahäiret ning tema võime oma käitumisest aru saada või seda juhtida ei ole piiratud, samuti ei ole piiratud tema teovõime. Inimene oli rahulik ega käitunud agressiivselt. Tahtest olenematu ravi kohaldamise korral soovis ta lepingulist esindajat.

  • Lisaks väitis inimene, et rikutud on põhiseaduse (PS) § 20 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5 lg 1 ja art 8 sätestatud põhiõigusi. Ravi ei toimunud, oli üksnes ohjeldamine ning ta ei ohusta kedagi, vaid seisab põhiõiguste eest.

  • Inimest ei lastud esindama tema lepingulist esindajat, vaid määrati riigi poolt esindaja, kes inimest piisavalt ei kaitsnud (nõustus raviga).

  • Kohus jättis inimese vastuväited tähelepanuta ja 2 päeva pärast ravi alustamist andis kohus loa raviks tagantjärgi.

  • Inimene kaebas otsuse edasi Tartu Ringkonnakohtusse ja seejärel Riigikohtusse.

  • Riigikohtus anti inimesele õigus ja tunnistati ravi põhjendamatuks ning saadeti asi uuesti läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtusse, kust lahendit ei ole veel.

  • Lisaks leiti Riigikohtus, et antud asjas on tõenäoliselt läbi viidud ravi inimese protestikäitumise tulemusena tekkinud konflikti tõttu ning ravi viidi läbi põhjendusel, et ta oli teistele ebameeldiv ja tülikas, ning inimese koostööst keeldumisega ei saa põhjendada psüühikahäire olemasolu.(vt allpool Riigikohtu seisukohad, p 3).

  • Riigikohus leidis ka, et kellegi kinnipidamine ainuüksi põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole aksepteeritav.

Loo moraal on, et psühhiaatriline ravi võidakse määrata igale inimesele, ilma et ta saaks võtta ühendust oma advokaadi, pereliikme või muu esindajaga ning ka kohus ei saa sellest enne ravi alustamist teada. Kõik sõltub sisuliselt ühe arsti tahtest.

Kokkuvõttes võib soovitada olla ettevaatlik Värska küsimisel, võite saada selle koos lobotoomiaga.

Artiklis kasutatud Riigikohtu otsusega on võimalik tutvuda veebilehel http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-155-13, kokkuvõtet Riigikohtu seisukohtadest saab lugeda siit.

Henno Nurmsalu, 12. märtsil 2014. aastal

www.nurmsalu.ee

Lobotoomia – sagaralõikus, (eriti) suuraju frontaalsagara juhteteede läbilõikamine, mida varem kasutati psühhiaatriliste patsientide ravimenetluses (Meditsiinisõnastik, lk 433). “Otsmikusagara teatavate osade kahjustused põhjustavad keskendumisraskusi ja mäluhäireid. Kui näiteks patsiendi ees avaneb uks, võib ta sealt sisse minna, kuigi oli tegelikult mujale minemas. Ta võib anda kogu aeg samu vastuseid, kuigi olukord on vahepeal muutunud. Ta ei märka oma vigu, nii nagu varem märkas, tal on endisest raksem oma tegemisi sihipäraseks planeerida.” (Inimese anatoomia ja füsioloogia, lk 597).

Nienstedt, W., Hännine, O., Arstila, A., Björkqvist, S.-E. (2005). Inimese füsioloogia ja anatoomia. Tallinn: AS Medicina.

Nienstedt, W (peatoim.) (2004). Meditsiinisõnastik. Tallinn: Medicina

Loe e-perekoolis veel:

Juriidika