Kuidas teha kompotti?

Toimetades iga kodusviibitud minuti pliidi ees, sest talveks on vaja varuda kõikvõimalikke moose, kompotte ning hoidiseid, mõtlesin selle peale, kuidas ja kui palju on ajas muutunud talveks valmistumine. Perenaisel pidid sahver, kelder, ait toidukraamist pakatama. Praegu pole paljudel keldrit, rääkimata siis aidast ning sahvrist. Seega ei pea olema ka enam perenaine. …? Pole ju erilist muret, poed on toitu täis.

Kui aus olla, siis igal juhul tuleb ise tegemine palju kallim kui poest ostmine. Mõelge seda kevadist mullaharimist, siis taimede kasvatamist, siis seda jubedat rohimist ja lõpuks saagi koristust ning sissetegemist. Kõik ju maksab. Seemned, taimepotid, purgid, purgikaaned, vesi, sellele lisaks elekter ja oma aeg. See ääretult kallis oma aeg. Lapsed ripuvad kogu aeg põllepaelte küljes (Oi vabandust, põlled on unustatud, see on igand), kõik on närvilised. Kohutav! Lähed parem poodi, kui tahad veel eriti poosetada, siis lähed õkopoodi, ostad, mida vaja! Kui palju on aega, mida on võimalik pühendada nüüd iseendale, mängida, kasvõi lastega koos. Kõik on nii harmooniline ja tore!

Kas olen sarkastiline? Võite ju selliselt mõelda. Igaühel on vabadus mõelda, mida ta tahab. Räägin ja kirjutan neile, kellel on sees see mingisugunegi perenaise pisik ning kes teavad, et see, mis ema teeb, on alati kõige parem ja kõige toetavam. Kui pisik sees, siis on ainult aja küsimus, millal perenaiseks olemine välja lööb.

Heietasin mõtteid pliidi ees, millel podises kuum siirup, et saaks teha järjekordse laari kompotti –  mõelge millest? Paradiisi õuntest! Oma 12-13 aastat on mul läinud, et saaks paradiisiõuntest kompotti teha. Ja kohe nii palju teha, et talveks ka jätkub. Võib tekkida küsimus, miks nii kaua? Sellepärast, et kõigepealt on vaja leida õige sort (meie lemmik on ”Dolgo”) ja siis üle elada talvised külalised jäneste ja kitsede näol, kellele kõigile maitsevad noored õunapuud.

Paradiisiõuntest tehtud kompott, see on nostalgia minu lapsepõlvest. Nii mõnus oli talvel, kui vanaema või ema tõid keldrist üles kompotipurgi (kunagi ei teadnud ju ette, mida nad sealt alt toovad) ning seal sees, punases siirupis, olid pisikesed õunad. Igaühel varrekene taga. Kui mõnus oli panna neid korraga, ühes tükis suhu ning varrest kinni hoides lutsutada ka õuna südant. Selline eriline maitse!
Nüüdsel ajal on talvistel õhtutel paradiisiõunte kompott meie pere üks lemmikutest. Selliselt on alus pandud ühele pisikesele sidemekesele, mis ühendab minu vanemaid meie lastega.

Nii lihtne ongi viis, kuidas anda edasi traditsioone ühelt põlvkonnalt teisele. Igal pereemal ja pereisal on siin oma roll kanda.

Lisan paradiisiõunte valmistamise retsepti, nii nagu meie peres seda tehti ja tehakse.

Keeda siirup. Teen nii: umbes 4-5l vett, pakk head suhkrut, ajan keema.
Tühja purki mõõda valmis paradiisiõunad.
Vala nüüd õunad siirupisse, keeda hästi natukene, kuni esimesel õunal koor praguneb.
Siis, kiiresti, tõsta kulbiga õunad purki tagasi koos piisava hulga siirupiga.
Keera kaas peale ja pööra purk tagurpidi.
Isegi silti pole vaja peale panna, sest kohe on näha, mis on sees. Ja aastaarvu pole ka vaja, sest seisma nad ei jää.

o_unad a_a_red u_marad va_ike

Ülle Liivamägi

18. septembril 2014. aastal