Kõige lihtsamad asjad, et külmetushaigusega toime tulla, …

… on vee joomine ja puhkus. Kes seda ei järgi, peab olulisemaks midagi muud kui oma tervist. NB! Sama kehtib ka laste puhul. Laps peab haiguse ja haigusest taastumise ajal olema kodus koos lähedase inimesega.

Külmetushaigustest ei ole inimestel pääsu. Ausalt-öeldes on üks korralik külmetushaigus palju parem kui kujunev või väljakujunenud krooniline haigus. Halvasti koheldud külmetushaigus on aga üks selge võimalus kroonilise haiguse kujunemiseks.

Mida tähendab külmetushaiguse halvasti kohtlemine?

EMOsse (ehk erakorralise meditsiini osakonda) tulevad inimesed, kes ütlevad: „Tehke mind ruttu terveks, mul on vaja tööle minna!“ Väga samamoodi käiakse ka perearsti juures: „Tehke mu laps ruttu terveks, mul on vaja tööle minna!“

Arst teab, et inimesel on külmetushaigus, mille sümptomid on nohu või köha ja palavik. Kõik arstid teavad, et inimene vajab sel juhul eelkõige puhkust ja vedelikku, aga vaid mõned arstid soovitavad seda. Inimene on veendunud, et teda aitab arsti juures käimine ja rohi – ravim. Ja nii arst soovitabki osta ja tarvitada palavikualandajat. Inimene võtab selle sisse ja siis võtab veel mõned annused ja sellel korral kehast külmetushaiguse sümptomid taanduvad. Aga ükski sellisel viisil „ravitud“ külmetushaigus ei jää ilma jäljeta – haigus jääb edasi elama, ainult teisel kujul, varjatult. Niiet mõne aja pärast inimene ei tea ise ka, kust on alguse saanud tema reuma või südametegevuse häired või mõni veel tõsisem haigus.

EMOsse tuleb ka üsna sageli inimesi, kes ütlevad, et midagi on väga korrast ära, aga aru ei saa, mis see on. Jutu (anamneesi) käigus tuleb välja, et hiljuti oli nohu koos palavikuga ning ta võttis neli päeva järjest paracetamoli. Nüüd ei tea ka EMO arst, mida peale hakata, sest tegemist on seisundiga, kus näitude järgi kõik oleks nagu korras, aga inimesel on paha olla ning palavikualandajat on võetud juba palju. Igaks juhuks antakse antibiootikumid ja inimene saab mõnda aega jälle edasi töötada. Aga ka selline „ravi“ jätab haiguse organismi edasi tegutsema.

Mida siis teha?

Esimene ülesanne on endaga täiesti ausalt aru pidada. Kui haigus käivitub, oleme oma tavapärases elurütmis ning haigus sinna kindlasti ei mahu. Olgu siis tegemist täiskasvanu enese või tema lapsega. Enamasti on just tööülesanded need, mis tekitavad tunde, et need tuleb kindlasti ära teha. Aga võivad olla ka mõned kauaoodatud kohtumised või sündmused (sünnipäev, jõulupidu vmt). Esimese hooga tundub kindlasti, et haigus segab seda kõike ja et nüüd on vaja haigus kiiresti teelt kõrvaldada ning, „nui neljaks“, oma elu edasi elada. Vähemalt mina olen niimoodi mõelnud ja ka vastavalt otsuseid langetanud – näiteks lapse sünnipäevapidu pidanud enda haiguse „kiuste“.

Praegu ma vaatan seda viimast situatsiooni veidi teise nurga alt. Võib ju tunduda, et laps saab ikkagi oma peo ja see teeb talle tohutult rõõmu ja kõik on ju hästi. Aga mõelda tuleb ka, et selle sama ema ülesanne on peret üleval hoida järgmistel päevadel, nädalatel ja kuudel. Esimene reaktsioon võib ju olla, et ma ei taha lapsele seda valu teha. Kuid mis on lõpuks suurem valu? Pidevalt kurnatud ema nägemine või rahulikult läbi räägitud sünnipäeva edasilükkamine?

Mäletan oma lasteaia aegadest, et jäin haigeks just sellel hommikul, kui õhtul oli nääripidu koos pikalt ette valmistatud muinasjutu-etendusega. See ilmajäämise tunne oli väga sügav. Keegi ei saa minult seda tunnet ära võtta. Aga kas minu tunded seoses just selle muinasjutuga oleksid nii tugevad, kui oleksin saanud peol osaleda nii nagu kõigil teistel aastatel, millest ma suurt midagi ei mäleta?

Niisiis, kui olete enesega aru pidanud ja otsustanud, et teie tervis või teie lapse tervis on praegu kõige tähtsam, siis on …

… esimene soovitus: puhkus ehk kodus olemine ilma arvuti ja televiisorita.

Kodus on vaja olla nii haiguse ajal kui peale  haigussümptomite kadumist (NB! Lastel kõrge palavikuga haiguse puhul kolm päeva peale palaviku taandumist)! Kui haiguse ajal kodus olemine on mõistetav, siis raskem on mõista peale „terveks saamist“ seda kodus „molutamist“. Keha on meie suurim abimees siin ilmas ning ta on teinud kõik selleks, et haigusest välja tulla, ta on haigusega toime tulnud, nüüd aga vajab ta veidi aega, et end uuesti üles ehitada. Kui me anname talle selle aja, oleme andnud enda või lapse kehale võimaluse ka järgmistel kordadel iseseisvalt haigustega toime tulla.

Teine asi puhkuse kõrval on vee joomine.

Vesi ehk H2O aitab kehal vabaneda jääkainetest. Haigus tähendab intensiivset tööprotsessi kehas, rakkudes. Protsesside tulemusena tekivad jäägid – nii gaasilised kui tahked. H2O on oluline nii gaasiliste kui tahkete jääkainete eemaldamisel. Seda juba raku tasandil. Mis tähendab seda, et kui organismis vett ei ole, on rakud nagu „kalad kuival“ ja kuigi keha teab, mida haigusest paranemiseks teha, ei saa ta seda teha, sest vajalikku „toorainet“ ei ole. Järelikult: kui me vett ei joo, pikendame ise tahtlikult haiguse ja keha vaevuste kestmist!

Kolmas asi on pissimine, urineerimine.

Juua tuleb nii palju, et pissiksime välja ööpäevas vähemalt 2 liitrit. Normaalse elutegevuse korral on see vaid neli korda päevas (iga 4-6 tunni tagant). Miks see on oluline? Urineerimine on keha paljudest jääkainetest vabastamine. Kui meil on põis tühi, on neerudel võimalik saata sinna läbitöötatud vedelik ning ise tegutseda järgmise hulgaga. See tähendab, et tualetis käimisega saame meie kergendada neerude tööd ning sellega koos ka intensiivistada paranemisprotsessi.

Niiet: Puhka kodus!  Joo vett! Käi pissil!

Mari Kalkun

20. novembril 2013

Loe e-perekoolis veel:

Mida tähele panna, kui sinu laps on jäänud haigeks? Vedelikukaotus väikelapsel. Kaisa Nurmsalu