Keha, hing ja vaim. 2. lugu. Armastus

Armastus

Eelmisest loost mäletate, et rääkides inimesest koosnevana kehast, hingest ja vaimust paigutasin ma armastuse vaimu juurde. On ka selge, et te tahate siin vastu vaielda. Esmalt selles, et armastus on tunne ja tunne kuulub hinge juurde, millega olen ka nõus. Ja kui pool võitu juba käes, siis ütlete, et tõeline armastus saavutab oma kulminatsiooni füüsilise vahekorra aegses orgasmis, mis kuulub vähemalt osaliselt keha juurde, siis ei saa ma ka siin vastu vaielda. Sest armastus mehe ja naise vahel on inimolenditele justkui ette antud, see kuulub Looja loomingu juurde. Armastus on mõeldud kogu inimese jaoks, kus ihu, hing ja vaim saavutavad armastuse läbi uue õilsuse.

Siiski, alati ei ole kõik nii lihtne. Mitte igaühele ei ole antud võimet armastada.
Te ütlete, et ka väike laps ja isegi kutsikas ju armastavad, millega nemad on selle välja teeninud? Või millest me saame aru, kas meilgi on see armastuse võime?

Jah, siin tuleb nüüd taas mängu väide, et armastus on Vaimu and. See on niivõrd hinnaline vaimse sfääri kingitus inimestele, et ega´s kõik ju kingitust saa (sõbrapäevalgi mitte). Ja see, kellele Vaim oma anni kingitusena annab, on andja otsustada. Ja samas need, kelledele see on antud, neile on seda alati antud nii palju, suure küllaga, et need armastavad paratamatult ka teisi enda ümber, ja Jumalat.

Te olete oma kogemuse põhjal mõistnud, et armastus pole ainult tunne, vaid midagi enamat. Tunded tulevad ja lähevad. Tunne võib olla imeline esimene säde, mida sageli nimetatakse armumiseks, aga see ei ole armastuse täius. Armumine käib läbi puhastumise ja küpsemise protsessist, enne kui armastus saab täielikult iseendaks. Küpsele armastusele on iseloomulik, et ta kutsub mängu kaasa kõik, mis on inimeses võimalikku, ta hõlmab kogu inimese. Vaimu kogeme me läbi vastuarmastuse tunde. Ta demonstreerib ennast läbi nähtavate ilmumiskujude, läbi teiste inimeste, mis sünnitab meis äratundmist, et meid armastatakse. See armastus on kogu aeg avatud, ta muutub kogu elu vältel, küpseb ja on truu.

Et armastus on ühtsuse ja erinevuse ühinemine, siis väljendub see tema viljas, kolmandas, mis tuleb ilmsiks just lapses. See süntees on ettenägematu kingitus, mis seob perekonna üheks tervikuks. Laps väljendab igavikku armastuses ja selle läbi igavest Jumala armastust. Ja taas on kokku saanud keha, hing ja vaim, et sünniks võimalus uueks armastuseks, uueks Vaimu anniks!!

Ja lõpuks Rumi sõnadega:

„elu ilma armastuseta pole midagi väärt. Ära küsi endalt, millist armastust peaksid otsima, vaimset või kehalist, jumalikku või maist, armastust idast või armastust läänest… Armastusel pole silte ega seletusi. Armastus on see, mis ta on, selge ja lihtne.

„Armastus on eluvesi. Armastaja on leegitsev hing.

Universum teisiti pöörleb, kui tuli armastab vett““.

Ülo Liivamägi

20160126_125119