keha hing vaim

Keha, hing ja vaim. 1. lugu

Jumalat usutakse Euroopas üha vähem. Praegust aega nimetatakse post-kristlikuks ajastuks. Religiooni-teoloogide järgi tähendab see seda, et krisliku kiriku mõju väheneb nii ühiskonnas, kultuuris kui  ka üksikinimeste elus. Selle nähtuse taustaks on üleüldine usaldamatuse kasv suurte institutsioonide vastu ja sellest tulenevalt arusaam religiooni toimimisest üksnes inimese isiklikus elus. Siia kuulub  uskumine ilma kuulumiseta kiriku juurde, aga ka usualane kirjaoskamatus ning endale individuaalsete arusaamade kujundamine kristlusest.

Kogu see protsess kuulub veel üldisemasse postmodernsuse kultuuriruumi, mida iseloomustab ebakindlus ja kahevahel-olek. Inimene veel mäletab midagi minevikust, aga ta ei tea enam, kus ta on praegu ega sedagi, kuhu oleme teel. Keskajal oli inimestel kompaktne ja terviklik maailmavaade, renessansis toimus teoloogia, teaduse ja kunsti eristumine teineteisest. Uusajal modernismis sai peakangelaseks teadus ning kunst ja teoloogia jäeti kaugele seljataha. Nüüd oleme taas uues olukorras, kus ka teadus ja tehnika on saanud inimeste umbusu osalisteks, kus tehnika vägivallaga ja teaduse autoriteedile rõhumisega  surutakse alla inimeste vabadus. Progressiusku on õõnestanud ka loodusvarade vähenemine, ökoloogiliste probleemide kuhjumine ja arusaam, et inimene ja tema mõistus kui kõigi asjade mõõt võivad harmoonia ja progressi asemel hoopis suuremate probleemideni viia.

Uus lootus on pandud inimese isiklikule võimendamisele. See, mida võimendada, sõltub inimese-pildist. Kui vaatame inimest koosnevana vaid kehast ja mõistusest nagu koolis õpetatakse, siis võimenduse alla võtabki tehnoloogia just need osad inimesest ning inimene kui bio-robot saab külge erinevaid vidinaid-võimendeid:  kiire liikumine ja lendamine, veebikaamera-prillid, sensorid ja implantaadid nahal ja naha all, mis mõõdavad meie tervislikku seisundit, kuni mälu laienduseni, ehk, kõigi meie meelte ja aju võimendus nutika tehnoloogia abil.

Need, kes näevad inimest koosnevana kehast ja hingest, nemad panevad rõhu inimese maagiliste võimete ja vägede arendamisele – võimele valitseda looduse stiihiaid ja elemente läbi oma tahte ja emotsiooni. Seda näeme tänastes nuti-rakendustes, arvutimängudes ja multikates.

Me oleme Jumala poolt paigutatud sellesse maailma ja me ei saa vaid vaadata, millal see tsivilisatsiooni-rong kuristikku kihutab. Kas me seda soovime või ei, aga meiegi peame oskama kohanduda selle Looja stsenaariumiga ning leidma üles, milline on meie roll siin maailmas, kuidas saame seda maailma tasakaalustada. Sest tasakaal on ikka katastroofiliselt paigast ära – Looja on loonud  inimese kui terviku, mis koosneb kehast, hingest ja vaimust, kus hing on pandud juhtima keha vaimu juhtnööride järele. Nüüd on aga inimkond võtnud Looja ülesanded endale ja pannud kõik oma oskused keha võimendamisele ning hinge ja vaimu kõrvale lükanud. See on kui ilma juhita auto, mis kogub üha kiirenevalt hoogu. Ja isegi kui inimene arendab välja psüühilised supervõimed, et taas füüsilist maailma kontrollida, on Vaim ikkagi pagenduses ja oleme maailmas, kus märatsevad hiiglased ja kus õiguseks on tugevama õigus. Selline maailm küll kaua püsida ei saa.

See lugu ei ole science-fiction ehk hoiatusnovell, me juba praegu elame selles uues maailmas.
Ja meil pole parata, peame olema mitte niivõrd selle maailma päästjad, kui just inimeste päästjad. Mis võimalusi ja väge siis on meil selle ülesande tarvis?
On näha, et tehnoloogilist keha ja mõistuse ülevõimendamist peatada pole võimalik. Ka maagiliste võimete arendamine jääb new-new-age gruppide teha. Meie ülesandeks on üles leida Vaim ja püüda päästa niipalju inimesi kui vähegi võimalik. Vaimu kohta olete kuulnud Piiblist, et tema vägi maa peal avaldub usus, lootuses ja armastuses. Usku on meil vähevõitu, ega suurt lootustki enam pole, seega jääb üle vaid armastus. Aga see on ka see kõige olulisem, sest, Paulust tsiteerides (1Kr 13; Ef 6): „kui ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.“
Näete, ilma armastuseta, tehke mida tahate, miski ei õnnestu.
Kust me selle armastuse leiame?? Sellest minu järgmises loos!!
Ülo