Kuidas saada igapäevaselt kätte eluks vajalikud mineraalained?

Kui kuulata/lugeda/vaadata seda, mida meedia, erinevad spetsialistid ja kaasinimesed arvavad, jääb minu jaoks tugevalt kõlama üks mõte: tänapäeva inimene ei saa oma igapäevaselt toidulaualt kätte kõiki vajalikke vitamiine ja mineraalaineid.

Täpsemalt: inimene, kes elab 21. sajandi teisel kümnendil Eestis linnas või mõnes muus asulas, ei saa oma tavapärases elus kindlasti kätte talle eluks vajalikke aineid.
Sest õhusaastatus on kõrge, stressi on palju, isegi kui mitte inimeses endas, siis teda ümbritsevas keskkonnas. Ja nii edasi. Ja siit edasi tulevad soovitused: tarbi seda toidulisandit selle puuduse vältimiseks/leevendamiseks ja seda teist lisandit teise puuduse vältimiseks/leevendamiseks.  Et see juust on selle pärast hea, et siia on lisatud kaltsiumi ja helbed on selle pärast head, et neile on lisatud C-vitamiini. Ja me tarbimegi neid asju ja usume tõemeeli, et olemegi elus ja funktsioneerime ainult tänu nendele lisanditele.

Ma ei eita, et tõesti võib tekkida ühe või teise vitamiini-mineraalaine puudus mõnel inimesel mõnel eluperioodil. Kuid ma ei ole nõus sellega, et midagi peaks kasutama regulaarselt. Toidulisand peab olema väga ajutine lahendus. Argument, et meie elu on oluliselt keerulisem ja „vaesem“ kui varasematel aegadel elanud inimeste elu, ei ole loogiline. Kuidas siis hakkavad elama meie lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed? Või pole see üldsegi oluline? …
Ma olen veendunud, et võimalused elada ja ellu jääda ilma „lisanditeta“ on tänapäeval sama suured kui varasematel aastasadadel ja aastatuhandetel. Aga peab olema teadmisi, mida on vaja teha  praegusel ajal erilist, et toidulaud oleks toitva poolest külluslik.

Minu loogikast lähtuvalt on järgmisena vaja esitada küsimus, missugused on 21. sajandi teise kümnendi Eesti tsivilisatsioonis elava inimese igapäevased loomulikud võimalused saada vitamiine ja mineraalaineid?

Kõige olulisem on, et
1) iga vitamiini-mineraalainet on vaja väga vähe.
2) vitamiin-mineraalaine peab olema ülimalt kvaliteetne, see tähendab, ta peab olema elus ja minu kehale sobiv.

Seda, et miski on tõesti elus ja mulle sobiv, ei saa tagada mitte keegi teine peale minu enda. Mida ma saan siis ise teha, kui elan suures linnas ilma maalapita?

Tegelikult päris palju. Ülle Liivamägi Perekoolis neid teadmisi tasapisi jagamegi. Kaks väga tõhusat tegevust on ise idandite/võrsete kasvatamine ja oma leiva tegemine.

Näiteks raseduse puhul on isevalmistatud idandid mõnede vaevuste puhul ainus lahendus. Isetehtud leib (ilma pärmita) sisaldab nii rikkalikult mineraalaineid, vitamiine ja toitaineid, et sisuliselt on igapäevased põhivajadused kaetud. See võimaldab muu toidu osas teha valikuid lähtuvalt soovidest-võimalustest. Minu jaoks on see mugav.

Nii idandite/võrsete kui leiva puhul on hea idee teostumiseks vaja pealehakkamist ja mõningaid soovitusi. Siis saab juba tooraine varutud, kogu muu atribuutika pole sugugi oluline.
Ma olen veendunud, et idandite kasvatamise ja leiva küpsetamisega saab hakkama iga eesti naine igas eesti kodus. Selleks ei ole vaja erilisi vahendeid, ainult pealehakkamist.

Mari Kalkun

2. detsembril 2013.a.

Leivateo koolitus Ülle Liivamägi Perekoolis on 12. detsembril kell 13.30-16.00. Loe Ülle Liivamägi Perekooli kohta lähemalt siit.

Loe e-perekoolis veel:
Juuretisega rukkileiva tegemise õpetus. 13.03.2013. Mari Kalkun.