Hingamine. Hüperventilatsioon.

Täiendav artikkel “Hingamise” audioloengute juurde.

Hingamine on oluline. Kes seda ei teaks. Aga kui paljud meist teavad seda, et iseseisvalt hingamist suunates  suudab inimene endale püsivad tervisekahjustused tekitada?

lumeroos

On palju distsipliine, mis hingamisega tegelevad. Üks neist on tavameditsiin. Näiteks kui inimene on raskes seisundis ja ei saa iseseisvalt hingata, on vaja lühema või pikema aja jooksul hingamisaparaadi abi.  Või kui on operatsioon koos narkoosiga, on vaja inimese hingamist “juhtida”. Järelikult on tavameditsiinil pika-ajaline kogemus sellest, mis töötab ehk hoiab inimest elus,  ja mis ei tööta.  Samuti on tal kogemus erinevat liiki hingamise mõjudest inimese kehale. Tavameditsiini  vaate ja kogemuse hingamisest annab loengutes dr Kersti Kloch.

Hingamine pole niisama lihtne, et õhk käib sisse-välja. Kuna hingamisest sõltub otseselt elu, peavad protsessid olema väga mitmetahulised. Ja nii ongi. Ülle Liivamägi aitab mittearstist kuulajal hingamisega seotud protsesse mõista ning  suunab meid vaatama hingamist vaatenurgast, millisest tavaliselt ei vaadata. Välja tuleb üllatavaid seoseid.

Hingamine raku tasandil – sellest oleneb, kas me oleme elus või ei ole. Raku võime/võimetus hingata sõltub mitmest asjaolust. Kui rakul hingamisvõimekust ei ole või kui hapnikku/süsihappegaasi konkreetsele rakule ei jätku, järgneb raku funktsioonivõime langus ja raku surm (ehk nekroos).

Miks me ikkagi hakkame valesti hingama? Näiteks kui hingamisest tekib pearinglus, on tegemist hüperventilatsiooni sündroomiga. Hüperventilatsiooni sündroomist on vähe kirjutatud meditsiiniõpikutes. Dr Kloch ütleb samas, et teda üllatas, kui palju on maailmas artikleid sellel teemal, kuidas inimene ise oma hingamist muudab.

Kumb on tähtsam – hapnik või süsihappegaas?

Oleme harjunud kuulma seda, et hapnik on elutegevuseks väga tähtis. Vähem räägitakse süsihappegaasist. Aga võib-olla on hoopis süsihappegaas kõige tähtsam?

Kas kõrge hemoglobiini tase tagab organismi varustatuse hapnikuga? Loengus tuleb välja, et kõrge hemoglobiin ei suuda tagada keha varustatust hapnikuga, kui süsihappegaasi on vähe.

Kolmandas loengus hakkas tasapisi selguma, et süsihappegaas (CO2) on meie kehale hädavajalik, kuna ta on AINUS faktor, mis avab kapillaarid – väikesed veresooned meie kehas. Kui väikesed veresooned on kinni, ei toimu mingit ainevahetust – rakkudest ei liigu ära jääkained, neisse ei saa sisse toitained, ei liigu gaasid. Kui selline seisund kestab pikka aega, järgneb raku surm ja pikapeale kogu selle piirkonna surm kehas. Näiteks muutuvad käed külmaks, siis hakkavad „ära surema“. Samamoodi näiteks jalad.

Sellest järeldame, et selleks, et keha suudaks vastu võtta hapnikku (O2), peab temas enne olema piisavalt süsihappegaasi (CO2).

Tekib küsimus, kuidas keha süsihappegaasi saab?

1) Kuna süsihappegaas on rakkude ainevahetuse jääk, tekib süsihappegaas sellest, kui rakud teevad tööd. Näiteks kui me ennast liigutame, teevad lihasrakud tööd. Neis tekib süsihappegaas. Samas, et see süsihappegaas saaks verre, on vaja, et lihas lõdvestuks ning lihase lähedal veres oleks piisavalt palju vett (H20).

2) NB! 4. loengus tuleb välja, et inimene on võimeline hapniku ja süsihappegaasi vahekorda oma kehas ka ise muutma, korrigeerides oma hingamist, kuid see tee on väga ohtlik (selle kohta on väga palju teadusartikleid). Ohutu on korralik laulmine ja puhkpilli mängimine.

3) Süsihappegaasi saab kogu organism ka siis, kui joome mullivett. Näiteks võib rasedusaegse peavalu ära võtta vaid mullivee joomine.

Loengute 5.-7. osas jõuame diagnoosini, mille nimi on hüperventilatsiooni sündroom. Selle haiguse paljude sümptomite seas on näiteks valu rinnus, südame kloppimine, käte-jalgade „ärasuremine“, uimasus, peavalu,  iiveldamine, lämbumistunne, väsimus, aga ka hallutsinatsioonid ja krambid.

Haiguse põhjus on teoreetiliselt lihtne: süsihappegaasi ja hapniku vähesus organismis.

See haigus võib tekkida ainuüksi stressist, aga tal on ka palju muid põhjustajaid. Väga lihtsalt on see haigus käivitatav iseseisvalt suunatud hingamisega.

Sellele haigusele on iseloomulik, et teda ei ole võimalik ravimitega ravida. Termini „hüperventilatsiooni sündroom“ võtsid esmakordselt kasutusele  Kerr, Dalton ja Gliebe juba aastal 1937.

Kuigi sündroom on teadvustatud aastakümneid tagasi, on kogu maailmas probleemiks selle äratundmine igapäevapraktikas. Selle sündroomiga patsiendid pöörduvad erinevate erialade arstide juurde saamata õiget diagnoosi. Veel enam, kuna õige sündroom jääb diagnoosimata, siis selle asemel saavad patsiendid valediagnoose ja valeravi.

Kaheksandas loengus kuuleme ca kaheksa aastat tagasi Eestis vabastavat hingamist praktiseerinud, hiljem selle tegevuse tervislikel põhjustel lõpetanud inimese kirjeldust hingamistreeningutest ning nendega kaasnenud sümptomitest.

Loengusarja viimastes, 9., 10. ja 11. osas võrdleb dr Kloch antud sümptomeid ning Internetist leitavaid inimeste poolt vabastava hingamisega seonduvalt välja toodud sümptomeid hüperventilatsiooni sündroomi sümptomitega. Ilmneb, et vabastav hingamine tekitab samasugused sümptomid, mis on hüperventilatsiooni sündroomil. Sümptomid on samasugused nii kehaliselt (näiteks surinad suu ümber, käte tundetus, krambid jmt) kui psüühiliselt (paanikahood, nägemuste nägemine jmt). Akuutsele seisundile järgneb mõlemal juhul sageli uimasus, väsimus ja peavalu.

Loenguid viivad läbi Ülle Liivamägi Perekooli juhataja Ülle Liivamägi, SA Põhja-Eesti  Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna üldarst dr Kersti Kloch ja e-perekooli toimetaja Mari Kalkun. Loengutes osalevad Ülle Liivamägi perekooli õpilased ja nende väikesed lapsed, kelle poolt on ka loengute „taustaheli“.

e-perekool

Audioloenguid saab kuulata siit:

  • 1. loeng. Kuidas määratleda hingamine? Hingamise kaks definitsiooni. Kuidas esitada küsimus?
  • 2. loeng. Elu sõltub hingamisest raku tasandil. Kui rakul  hingamisvõimekust ei ole või kui hapnikku/süsihappegaasi konkreetsele rakule ei jätku, järgneb raku funktsioonivõime langus ja
    raku surm (ehk nekroos), järgnevad koe ja elundi funktsioonivõime langus ja surm.
  • 3. loeng. Hapnikust, aga eriti süsihappegaasist. Kõrge hemoglobiini tase ei suuda tagada keha varustatust hapnikuga, kui süsihappegaasi on arteriaalses veres vähe.
    Hingamiseks vajalikud kapillaarid avab ainult süsihappegaas.
  • 4. loeng. Miks on mullivesi hea? Mullivee kaudu saab organism süsihappegaasi, seda näitab kliiniline kogemus. Juhitud hingamise ohtlikkus inimorganismile.
  • 5. loeng. Hüperventilatsiooni definitsioon. Kõrge vererõhk, valu rinnus, infarkt ja insult võivad olla põhjustatud ainuüksi sellest, et kehas on vähe süsihappegaasi.
    Hüperventilatsiooni definitsioon ja hüperventilatsiooni situatsioonid.
  • 6. loeng. Hüperventilatsiooni sündroomi sümptomid. Kuidas diagnoositakse hüperventilatsioonisündroom?
  • 7. loeng. Hüperventilatsiooni psühholoogilised sümptomid. Hüperventilatsiooni psühholoogilised, neuroloogilised jm sümptomid. Milles seisneb hüperventilatsiooni narkootilisus? Kuidas lapsed seda endale tekitavad?
  • 8. loengVabastava hingamise õppuri päevik. Loeme katkeid kaheksa aastat tagasi Eestis vabastava hingamise terapeudiks õppinud ja selle tegevuse lõpetanud inimese päevikust. Arsti hinnanguid tekkinud sümptomitele ja sellise hingamise mõjust inimese tervisele kuula audioloengute “Hingamine” 9., 10. ja 11. loengust.
  • 9. loeng. Krampide mõju inimesele. Nutukrampide mõju. Ajukahjustuse tundemärgid. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna üldarst dr Kersti Kloch analüüsib loengusarja 8. osas esitatud vabastavat hingamist praktiseerinud inimese päeviku põhjal hingamisest tekkinud sümptomaatikat ja selle mõju inimese tervisele. Vestlust juhib Ülle Liivamägi.
  • 10. loeng. Keha tahab säilitada haiguslikku seisundit.
    Ajukahjustuse mõjud – kaob reaalsustaju, kaovad mured. See on mõnuseisund, millesse inimene soovib uuesti siseneda.
  • 11. loeng. Vabastava hingamise “treeneri” seletuste absurdsus.
    Vabastav hingamine ja eelnev organkahjustus. “Hingamine” peale mitmeaastast vahet.