“Ema, te olete noor. Küll sünnitate veel.” II

kivid

Ülle Liivamägi

Nüüd süütundest.
Süütunne on lai mõiste, sellel on väga lai spekter. Siin on süüdistamine, süüdi tundmine, süüdi mõistmine, süüdlase otsimine… . See on kohutav ja raske ning samas selliste juhtudega nagu eelmises artiklis rääkisin, alati kaasas käiv.

Ma saan aru ning mõistan, kuidas noored naised usaldavad meditsiini, usaldavad kõiki neid, kellel stetoskoop ripub kaelas ja hulk pliiatseid paistab välja rinnataskust. Näen seda, kuidas naised muutuvad sellist atribuutikat kandvate inimeste juures justkui tallekesteks, vagurateks ning alandlikeks, olles kõigeks valmis, sest nad usaldavad ju arste. Aga stetoskoopi kandev tegelane on ka kõige tavalisem inimene, koos oma murede ja rõõmude, õnnestumiste ning ebaõnnestumistega.

Koorige arstidelt ja ämmaemandatelt maha nende atribuutika ning te näete õnnetuid hingi, kelledel paljudel on kõrini viljatusprobleemidega naistest, rasedatest ning sünnitajatest. Selleks et neil oleks hingeliselt natukene kergem kanda seda jubedat koormat, mille nad on endale ise selga võtnud, on riiklik süsteem välja töötanud terve rea juhiseid ning juhendeid, millest tuleb kinni pidada. Sinna juhenditesse ei mahu normaalne sünnitus. Need juhised on selleks, et kaitsta arste ja ämmaemandaid nende vigade eest, et need ei paistaks haiglast väljapoole. Et oleks, mille taha varjuda, kui keegi peaks kaebama. Olen õel! Oh ei, olen isegi liiga leebe. Ja kui midagi peaks sünnitusel juhtutuma, siis kogu pasa (vabandage otseütlemise pärast, aga nii see on, sest väljend ”tõrv” on siinkohal vale) saab vaene sünnitaja endale kaela. Mitte kedagi ei huvita ju, kuidas te pärast hakkama saate. Kas pere jääb püsima, kas mees suudab seda kõike taluda või otsib lihtsama väljapääsu! Kulla naised, ütlen teile otse välja: ärge olge nii naiivsed, et sünnitushaigla on see koht, mis teid aitab! Te ei usu ning te ei taha uskuda, et seal midagi juhtub. Iga päev juhtub seal midagi! Kogu aeg!

Te peate ise teadma, ise oskama ning ise vastutama. Veelkord: mitte keegi ei vastuta teie asemel, teie eest. Ainult teie ise, samas on kõik hästi varmad teile oma sita kaela kallama ning parastama ka veel. (Keskajal tehti seda linnades lausa füüsiliselt – ööpoti sisu aknast välja ja kõik. Tänapäeval on asi hullem, sest me oleme ikkagi kõik tsiviliseeritud ning haritud ja teame, et kõige tähtsam on hügieen. Tänapäeval seepärast tehaksegi sedasama mõtetes ning verbaalselt.)

Mis puudutab kodussünnitust, mis tänaseks on legaliseeritud (mõelda, ainult natuke üle 20 aasta läks, et selline tegevus ametlikult riiklikult tunnustataks), siis see on vaid väikesele osale eesti naistele. Aeg on kapitaalselt maha magatud, see rong on kahjuks läinud. Samas pole ma nii pessimistlik, sest ühel hetkel läheb sünnitus koju tagasi. Kas seda tahetakse või mitte. Põhjuseks saavad haiglates valitsevad surmavad bakterid ning muud pisitegelased, kes hakkavad halastamatult ründama sünnitajaid ning vastsündinuid.
Kokkuvõtteks. Parem karta kui kahetseda! Lõpetage naiivsus, tulge maa peale ning elage kaks jalga tugevalt maas.

Loe edasi:

“Ema, te olete noor. Küll sünnitate veel.” III