Dr Liivi Marani kiri sünnitushaigla töö muutmise kohta 1990. aastaste alguses

Doktor Liivi Marani kiri on kirjutatud 1994. aastal, vaid 5 aastat pärast Ülle Liivamägi poolt käivitatud muutusi riiklikus sünnitusabis.   

Minu ja minu kolleegide, Põlva Haigla sünnitusosakonna arstide ja ämmaemandate tutvus selle raamatu autori Ülle Liivamägiga ulatub 1989. aastasse.

Isiklikult minu enda jaoks julgeksin ma nimetada seda murranguliseks. Olime nimelt oma igapäevases töös jõudnud sellisesse seisu, et kogu meie tegevus ja sellega koos ka meie patsientide iga samm oli ette ära määratud mitmesuguste käskkirjade ja juhenditega. Tundsime juba tükk aega, et midagi on väga valesti, kuid olime võimetud seda muutma.

Oli vaja „äratust“ naiste endi poolt, et panna meid tegutsema kehtivate eeskirjade vastaselt. Selliseks äratajaks saigi meile Ülle, kes tõi meieni selle „ammuunustatud vana“, millest te siin raamatus lugeda võite. Kõigepealt pidi aga toimuma murrang meie endi, meedikute mõttemaailmas – me pidime tulema alla kõrge mäe otsast, mille me ise olime oma mõttes rajanud ja seisma alla, maa peale, oma patsiendi, sünnitaja kõrvale ning olema talle mitte juhiks ja käskijaks, vaid sõbraks ja toeks. Kõik edasine oli juba lihtsam ja ainult aja küsimus.

Selgus hämmastav tõsiasi, et muudatuste tegemiseks sünnitusosakonnas tuleb materiaalseid kulutusi teha üsna vähe ning minimaalsete vahenditega sai oma igapäevast elu ja tööd põhjalikult muuta. Olime üheks esimeseks osakonnaks Eestis, kus said võimalikuks peresünnitused; osakonnaks, kus ema ja laps jäid kuni meilt lahkumiseni kokku, kus lapsed pandi kohe sünnituslaual ema kõhule ja siis kohea ka rinnale, kartmata hirmsaid pisikuid. Ja oh imet – nad ei jäänudki haigeks, nad ei tahtnudki enam lisatoitusid, emadel hakkas äkki piima jätkuma!

Olime üheks esimeseks osakonnaks, kus isad hakkasid väriseval käel nabanööri läbi lõikama, kus sünnitaja võis endale ise valida asendi, mis talle sünnituseks kõige mugavam tundus. Me lubasime naistel valude ajal palju kõndida, erinevaid asendeid proovida. Me muretsesime kiiktoolid, et naised saaksid valude ajal end kõigutada; vanni, et nad saaksid valude leevenduseks vees olla. Me proovisime sünnitustoad nii hubaseks muuta, kui see haigla tingimustes vähegi võimalik: kuhjasime sünnitustubadesse palju palju, riputasime akende ette satsilised kardinad ja tõime osakonda tagasi lilled, mis olid sealt juba mitme aasta eest käskkirjadega välja tõrjutud.

Meile endile meeldis see kõik hirmsasti! Tundus, et ka meie patsiendidele. See andis meile omakorda julgust Ülle õhutusel edasi minna. Olime päris kindlalt esimesed vabariigis (ja vist oleme seda ka senini), kes julgesid proovida sünnituse vastuvõtmist vees. Tänaseks on meie pool see võimalus kindlalt olemas ja me ei karda seda enam – sest tuleb tunnistada, et kuigi me tahtsime uuendusi, me ka kartsime neid.

Oli hirm, et äkki tõuseb nakkuste arv, äkki tõuseb vastsündinute haigestumus, äkki … Oli palju asju, mida me siiski salajas kartsime. Seda aga ei juhtunud! Ja me arvame, et oleme õigel teel ja vana enam tagasi ei taha. Ainult edasi võime me alati minna.

Aitäh Sulle, Ülle, selle eest!

Lugupidamisega naistearst Liivi Maran.

Ilmunud 1995. aastal Ülle Liivamägi raamatus “Uue elu algus. Teejuht loomuliku sünnituse juurde”.

e-perekool, 6. novembril 2011. aastal