Beebi ekseem – kas pärmseen?

papaver somniferum

Meie toimetusele saabus kiri ühelt emalt, kes loodab, et ehk tema lugu säästab kasvõi ühe ema ja lapse tervise.

—————

Juhtusin lugema Facebooki grupi Looduslapsed ja metsapoole eluviis postitust, kus üks emme küsib beebi ekseemi kohta. Reet Posti vastus sellele küsimusele oli: “Enamasti on vaja emmaldada menüüst mitte sobiv toit ja ravida soolestiku mikrofoorat. Saab edukalt ravida.” See vastus ja järgnev teema-arendus ärgitasid mind kirjutama. Olen ise sellise soovituse järgi tegutsenud, 13 aastat tagasi. Kirjutan teile, miks ma soovitan soojalt enne mõelda, kui selle järgi tegutsema hakkate. Tean veel mitmeid naisi, kelle kogemused on enam-vähem samasugused.

Kui emme märkab oma tita näol löövet, teeb see ta murelikuks. Tekivad küsimused – mis see on? Miks see on? Kui kaua see on? Ja lootus, et ehk läheb ära sama ootamatult kui tuli. Kui 1-2 päevaga mööda ei lähe, hakkavad küsimused üha tugevamalt kummitama. Ja siis juba tahaks, et keegi ütleks, mis see on ja kuidas sellest lahti saab. Tahaks, et keegi aitaks selle probleemi lahendada. Sest ilmneb, et enda teadmised on ikka väga vähesed.

Üks-kaks kuud peale lapse sündi sai mulle selgeks, et lööve, mis lapse näol ja siin-seal kehal on tekkinud, on midagi tõsisemat. Ma ei mäleta, et oleksin perearstilt erilist abi saanud, kuigi arst ise oli igati mõistlik, varasem lastearst. Iga perearstil-käiguga sai lihtsalt tõdetud, et lööve on jätkuvalt, erilisi uuringuid ei tehtud ja diagnoosi ei pandud. Kuna laps oli ka muidu väga rahutu, otsisin lahendusi.

Muu hulgas sain soovitusi paarilt terapeudilt ja nõustajalt. Esimene nendepoolne “diagnoos” oli, et probleem on seedimisest, soolestikust ja väga-väga tõenäoliselt pärmseenest. See info oli väga uudne. Laps oli tissilaps, tal olid gaasivalud ka ja kuna minu seedimine oli ka peale sünnitust totaalselt paigast ära, tundus see pärmseene jutt igati loogiline. Ravisoovitus oli – jätta ära piim ja kõik piimatooted, jätta ära suhkur ja jätta ära nisujahu. Andsin oma parima, et kõik need toiduained kiirelt menüüst välja jätta. Põhiallergeenid ja gaasitekitajad olid nagunii menüüst väljas – muna, mesi, pähklid, kõik kapsakraam, leib ja hapendatud tooted. Algas üks pidev jälgimine – menüü ja lapse nahk. Varem sõime nö tavalist poetoitu, nüüd hakkasin käima ökopoodides (mis tollal olid veel väikesed ja nurga taga keldris) ning otsima-tarvitama mahetootjate toodangut. Sugulased olid hämmingus – nad ei saanud aru, miks nüüd nii karmid toidupiirangud, kui varem sõin kõike. Ja minu vastus oli – laps tõenäoliselt ei talu neid toite. Pärmseene-teooriat ma nendega arendama ei hakanud.

Mis oli tulemus? Alguses tundus, et nüüd saame asjadega hakkama. Esimesed muudatused olid paljutõotavad. Kuid – lapse naha seisund hakkas kõikuma ja ei läinud kordagi normaalseks. Toiduainetega, vaatamata erinevate teooriate järgi liikumisele, kuidas katsetada, ei olnud võimalik mingeid seoseid luua. Minu seedimine läks lõpuks siiski veel rohkem korrast ära. Olin niigi sale, võtsin aga veelgi kaalust alla ja muutusin tasapisi oma päevategevustes üha jõuetumaks, samal ajal kogu aeg muretsedes toidulaua pärast. Mis te arvate, kas minu lapsel, kes vajas enda lähedusse igapäevaselt toimekat, rõõmsat ja lahket ema, oli selline ema?

Nõuandjate nõu jagus niikauaks, kuni tuli toiduaineid ära jätta ja võtta juurde piimhappebaktereid. Kui ka sellest hoolimata muutust paremuse poole ei olnud, siis oletati, et ma pole toitumises päris järjekindel. Ja ega ma päris ilma eksimata ei saanud ka – tegemist oli paljude oluliste toiduainetega, millele oli vaja igapäevaselt leida alternatiive. Tundsin end selles eksimises süüdi, aga nõuandjate tegevust ei vaidlustanud kordagi. Tagantjärele saan aru, et rohkem nõuandeid neil polnudki ja ainus viis suhteid jätkata oli minu süüdistamine.  Nende järgmine soovitus oli minna selgeltnägija juurde, et selgitada välja vaimsemad põhjused. Sellega ma kaasa ei läinud ja suhted nõuandjatega lõppesid.

Mis sai edasi? Rangeid toidupiiranguid suutsin järgida ca ühe aasta jagu. Kuna muutust lapse nahas ei olnud, imbusid tasapisi sisse keelatud toiduained. Aga seda koos süümepiinadega ja hirmuga pärmseene ees.

Laps oli aasta ja kaheksa kuud vana, kui tal löövet enam ei olnud.  Nüüd on ta 13, tal ei ole toiduainete suhtes allergiat. Mina aga olen jäänud patoloogiliselt kõhnaks ja mõneti jõuetuks nagu lapse esimese eluaasta lõpul (mul ei ole ja ei ole olnud ei anoreksiat ega buliimiat), seda vaatamata sünnitusele eelneva menüü tasapisi taastumisele (piimatooted on homogeniseerimata, seda küll). Ei ole eriti meeldiv, kui kaal on liiga väike ja jõudu ei ole vaatamata küllalt suurele söömisele.

Tagantjärele leian, et toidumuutused olid liiga suured ning mu keha läks omadega sassi. Lisaks puu- ja köögiviljadele vajab inimese keha üsna suures koguses erinevaid rasvasid, ballastaineid jmt. Ma olen üles kasvanud rammusa maapiima peal ja söönud küllalt palju rasvaseid toite ning magusat. Selle kõige kiire ärajätmine lapsele tissi andmise kõrvalt viis keha täielikku kaosesse. Lapsele piima tootmine on alati suur koormus – toitu peab ju jaguma kahe inimese kehale. Kui ema toidust jäävad välja harjumuspärased piimarasvad, teravili ja magus ning kõik, mis nendest tehakse, siis millest lapsele rammusat tissipiima toodetakse? Kas on kindel, et ema kehas on piisavalt ensüüme, et saada toitained kätte täiesti uutest ainetest? Mida mu laps toiduks üldse sai?

Mina sain oma lapse terviseprobleemile lahenduse. Homöopaatiat ega mingit imeravi see laps ei saanud, samas minupoolse tegevuseta lahendust poleks siiski tulnud, aga see kõik on omaette teema. On ilmne, et sellise dieediga lapse seisund ei saanudki paraneda, sest nii tugevate muutustega pääsesid liikuma ka minusse salvestunud mürgid, mis läksid rinnapiima edasi. Arvan, et kui ma oleksin rohkem vett joonud, oleks lapsel veidigi kergem olnud, vähemalt mingid mürgid oleksin veega välja loputanud. Aga see, et ma kõhnaks jäin ja olengi jäänud, peab tähendama seda, et mu rasvade ainevahetuses juhtus midagi tõsiselt halba.

Emmed – lapse lööve ei ole ainult toiduallergiast või pärmseenest põhjustatud! Tegelikult enamasti ei ole. Õiget piimaallergiat on väga vähestel. Pärmseen hakkab paljunema ka ainuüksi stressist. Mure lapse pärast võib olla piisav põhjus, et pärmseent oleks rohkem. Raamatute järgi pooltel lastel lööve kaob, kui nad on poolteist aastat vanad. Kas selle teadmise taustal on mõtet riskida toiduainete ärajätmise dieediga?

Mul hakkab alati õud, kui kohtan järjekordselt vastust, kui kellelgi on terviseprobleem, et see on soolestikust, pärmseenest, hakake toiduaineid ära jätma. Olen omal nahal kogenud, et see teeb nii palju kurja, kuid ei too lahendust. Eriti õudne on, kui selline soovitus antakse väikelapse vanemale.

e-perekool